Elasid kunagi ilusas linnas kaks väga ilusat neiut. Kord mõtlesid neiud, et võiks midagi huvitavat teha. Ja tuligi see vapustav võimalus – nimelt, sõit Viljandisse. Ja oli otsustatud! Istusid kaunitarid autosse ning hakkasid liikuma. Ah jah, üks asi jäi mainimata – oli talv ning kõik oli lumivalge nagu Arktikas. Autosõit oli nagu muinasjutus – must tee ja valged põllud, valged puud ning särav päike. Kahjuks ei teadnud tüdrukud teed ja seega viisid mõtted valesse suunda. Siis tundus hea hetk selleks, et hoog maha võtta ning peatuda ja kaarti vaadata. Ja kuna kõik oli nii ilus ja nad olid väsinud ei saanud nad kohe aru, et see ilus lai valge tee oli lai sellepärast, et lumi oli külgedele tõmmatud. JA JUHTUSKI - auto hakkas kraavi vajuma! „Appi! SOS,“ karjus blond. „Pole siin midagi! Ära pabista,“ vastas rahulikult brünett ja vajutas gaasi põhja nii, et auto karjus nagu isane kass märtsi kuus. Möödus 10 minutit edasi-tagasi kiikumist, lootust jäi vähemaks iga liikumisega, siis aga juhtus ime ning auto leidis taas kandva pinnase. Brünett viskas võitjaliku pilgu ja naeratas südamest. Blond mõtles hetkeks, et jah, imed küll juhtuvad, iga päev. Siis hingas ta sisse ja ütles mõtlevalt: „Kui ilus valge talvine päev. Elu on lill!“
Ometigi pole Viljandist mitte sõnagi juttu.
ReplyDelete