Koolituslaager sügis 2011: Garjatšie estonskie parni ja hauatagused helid

Kirjutas: Kati P.

Seekordne, minu jaoks esimene koolituslaager toimus 15.-16. oktoobril Neemel. Koolituslaagri teemaks oli hingamisvõimlemine ja fonopeedilised harjutused.
Pean ausalt tunnistama, et minu põlv värises ikka päris palju enne laagrisse minekut. Laupäeva hommikul kodust välja astudes mõtlesin ma, et ma minestan lihtlabaselt närvipingest ära. Kuid asjad ei olnud üldse nii hullud ja kõigile, kes pelgamise pärast praegu ei tulnud, soovitan ma kindlasti tulla. Kui me ajakavast veidi hiljem, kuid siiski ühes tükis ja rõõmsana Neemele jõudsime, oli ka minu närvilisus veidi vaibunud. Seadsime kribinal-krabinal asjad sisse ja kohe võiski asuda küüslaugu manustamisele. Nagu me hiljem teada saime, ei mõjugi küüslauk tegelikult häälele hästi, aga hullu polnud midagi. Esimese töise asjana omandasime hingamisvõimlemise teooriat. Kuna teooria üksi on igav, siis kohe saime ka praktiliselt proovida, millega tegu on. Oli huvitav ja täitsa teistmoodi. See, milline efekt harjutustel oli, on individuaalne, kuid mulle mõjusid need küll hästi. Pisikese pausi järel oli aga aeg teha seda, mida me kõige paremini oskame- laulda. Lisaks koorile moodustus meil ka päris mitu vahvat ansamblit ja ansamblilugude harjutamisega päädiski esimene päev töö poole pealt.
Vaba, aga siiski rangelt kava järgi ära reguleeritud aja veetsid soovijad eestlastele kohaselt saunas. Nüüd oleks paslik parafraseerida Eesti kirjandusklassikat ja öelda, et „kui tüdrukud sauna jõudsid, oli temperatuur juba 110 kraadi“. Poisid kütsid sauna nii kuumaks, et seal viibida üle 2 minuti järjest tundus juba enesepiinamisena. Järgmine kord tuleb teha nii, et tüdrukud käivad enne normaalse temperatuuriga (mehed loevad: poolkülmas) saunas ja siis võivad kuumad eesti poisid sauna kas või 200 kraadini kütta. Hoolimata sellest suutsime venitada saunaõhtu küllaltki pikaks ja väsitavaks. Saunaga esimese päeva kava ka lõppes ja edasi tegeldi erinevate asjadega- magamise, pillimängu, Jenga või millegi muuga.
Pühapäeva hommik saabus lausa liigagi ruttu, tubli ärataja Mart ei lubanud kellelgi üle normi magada- täpselt kell üheksa astus ta sisse ja pani täistuled peale. Hommikupuder kõhus, oli aeg asuda võimlema. Võimlemisharjutused peletasid viimasegi une ja vaim oli virge, et võtta vastu uut infot, nimelt saime teada, mis peitub sõnade „fonopeedilised harjutused“ taga. Veidike teooriat ja siis praktiseerima. Harjutuste tegemise ajal kõlas heli, nagu oleks zombie'de armee valla pääsenud, just sellised hauatagused helid kaasnesid fonopeediaga. Hilisemad harjutused olid ka meloodilisemad, kuid ajunäljas zombie helist ei tohtinud ikkagi loobuda. Haigutama ajasid harjutused ka, aga mitte igavusest, vaid iseloomust tingituna.
Jälle oli käes aeg lasta häältel kõlada, kas iseseisvalt või dirigendi targal juhatamisel. Iseseisvaid ja poolspontaanseid lauluringikesi jagus igale poole. Justkui märkamatult oli käes lõuna ja seejärel juba õhtune kontsertkava. Kuigi publikuhuvi oli tagasihoidlik, oli kontsert heatasemeline. Suur tänu kõigile solistidele, kes meid rõõmustasid. Kuigi kõik said hooaja avamisel video vahendusel elada kaasa Andri, Livia ja Andruse „Bakter Hellasele“, peab mainima, et elav esitus on ikka midagi muud. Lihvitud esitluste järel oli aeg astuda püünele ka poolvalmis lugudega ja kui muud ei saanud, siis vähemalt nalja sai. Viimase tegevusena nägi kava ette õhtusöögi, mille järel oli aeg asjad kokku pakkida ja Neemega selleks korraks hüvasti jätta. Järgmise korrani!

Käib töö ja vile koos...ehk kuidas me taas Neeme võlu avastamas käisime

Kirjutas: Olga ja Kadri














3 erakordset päeva, 20 suurepärast lauljat, 2 imelist dirigenti ja ainulaadne Neeme – see kombinatsioon andiski kokku meie imemõnusa kevad(vaadates õue, siis pigem endiselt talve)-laagri.

Seekord olid talvepäevad pühendatud põhiliselt laulupeolaulude õppimisele/lihvimisele, kuna teatavasti on juba järgmisel reedel neidudekoori ettelaulmine, kuid lisaks tõsisele tööle, oli Kadril ja Olgal varuks ka parajal hulgal meelelahutust. Pakkides enda hea tuju, toreda seltskonna ja laulikud kokku, asusimegi teele. Ahjaa, ei ole vist üllatuslik, et Kadri võttis laagrisse kaasa nüüdseks koori uue liikme Raivo, kellega ta oli olnud eelnevalt tuttav...tunnikese. No, tema puhul on see kuidagi nii tavapärane, et ta täiesti võõrad inimesi laulma kutsub...kust see meestekamp meil muidu kokku tuleks;)

Asjad sisseseatud, võisid talvepäevad alata!
Reede õhtu kujunes laulu- ja mängurohkeks ning kavast ei puudunud ka peakokk Marko valmistatud kosutav õhtusöök, mis energiat taastama pidi. Õhtu lõpetuseks proovis Olga esimest korda kätt muusika teraapia läbiviimises – õnneks muutusid peaaegu kõik uniseks(küsimus, kas oli see muusika või hoopis väsitava tööpäeva mõju, jääb paraku õhku rippuma, kuid lõpp hea, kõik hea).

Laupäev tõi endaga kaasa veelgi rohkem laulmist, noodikirja ehk solfedžo õppimist ja õhtul oli igal lauljal võimalus tihedast päevast tekkinud väsimust Anni ja Marta juures minema saunatada. Siinkohal peab Annit ja ta peret tänama tema lõpmatu külalislahkuse eest!

Pärast sauna ei kippunud enam paljudel uni külla tulema ning seetõttu said unetumad alles 3 paiku öösel teki alla poetud, kuid seekordne pühapäevane äratus oli pühapäevadele täiesti kohane – mööda maja levis pannkookide lõhn, mida taignasegaja Olga ja kokkamiskorüfee Livia juba kell 9 hommikul valmistama hakkasid. Ja nad tegid seda oma pisikese panniga väsimatult ligi 3 tundi:) Ja see vaarikamoos!!!!!!

Ega pühapäevgi enda töömeeleoluga teistele päevadele alla jäänud – tegeleti kõnetehnika, hääleseade, laulmise ja meeskonnale antud ülesandega. Õhtul kella 19 paiku kogunesid kõik koorilauljad – üks värvikam kui teine – saali selleks, et näidata kõigile enda kahe päevaga valminud playbox’e. Usun, et kõigile jäävad meelde Mardi ja Priidu imelised kostüümid, Ralfi kõhulihased, Anni uuenduslik versioon Beyoncé laulust ning Hannese ja Olga kaasahaarav võitlusstseen.

Millegipärast on alati nii, et kõik hea möödub ülehelikiirusel ning nii läks paraku ka seekord - lausa kahju, et ei saa vahel aega seisma panna, et imelisi hetki kauem nautida.

Eraldi tahame tänada kõiki noormehi teie kannatlikuse ja suurepäraste söögitegemisoskuste eest! Teie valmistatud toidud viisid kõigil keele alla. Kadri mainib eraldi ära need võrratud kalapulgad, mida ta igal muul juhul oma elus ilmselt ei sööks.

Eriliselt suur tänu dirigentidele, kelleta poleks talvepäevad üldse toimuda saanudki – aitäh teile mõlemale!
PS: Suured tervitused ja kõige paremad soovid Marikale!

Sõbrapäeva tähistamine

Kirjutas: Priit

17. veebruaril koguneti MLLM saali tähistama EV aastapäeva. Rahvale esinesid loomingumaja lapsed mitmesuguste etteastetega ja loomulikult lahutamatu osana meie segakoor oma lauludega. Koor ei olnud tol korral täies koosseisus, mõne üksiku koha peal tekkis komistusi aga õnneks saime sellest aru ainult meie… ma eeldan :) Kui Eesti Vabariik ja Loomingumaja olid rõõmsaks lauldud, võtsid Hellase pojad ja tütred järgmisena missiooni sõbrapäeva tähistamine. Nimetagem seda sündmust semulikult sõbrapäeva tähistamiseks Sõpruse kohvikus, Sõpruse puiesteel. See oli spetsiaalne kooriliikmete meelitusprogramm sõbrapäevaks. Teekond loomingumajast sinnani oli alla kilomeetri, väljas oli u. -15 C. Laisemad ja külmakartlikumad läksid autoga, võttes mõned laisad veel peale. Külmasõbrad läksid jala. Kohviku menüü oli põhiliselt idamaade köögile orienteerunud aga leidus ka burgeriputka klassikat friikartulite näol. Meie pidulaua paigutus oli projekteeritud aknapoolsetele nii, et kui selle taha istuda siis jäädavalt. Laua tagant edasi-tagasi siiberdamine oli raskendatud. Ilmselt oligi meelega nii tehtud. Selline ongi sõbralaud. Rahvas tellis süüa ja paigutas ennast „jäädavalt“ laua taha. Ilma kindla jututeema üles võtmata oleks ilmselt tekkinud niisama hajevil lobisemine millest iganes. Selle asemel keskenduti kindlale õhtu teemale kus kõik räägivad endast kuniks ring saab täis. Protsessi põhiosa oli üksteisega tutvumine ja lihtsalt mõnus äraolemine. Igaüks leidis avamiseks mõne lehekülje oma elulooraamatust, mida ta arvas heaks ja julges teistele näidata. Kuulajad esitasid täiendavaid küsimusi vastaja eluloo ja isiklike eelistuste kohta. Sedasi püsis õhus põnevust ja koos olemise vaim erksana. Natuke enne laialiminemist tuletas sõbrapäeva idee ennast meelde kallistuste ja heade sõnadega. Mitte, et seda võinuks ainult tolle päeva puhul teha, pigem on see kohustuslik kui sõprus on püha ja soov on rohkem ühtekuuluvust ja suursugusust tunda

Piparkoogimõjutustega advendikontsert

Kirjutas: Livia

28-ndal novembril kogunesid lapsed, nende vanemad ja sõbrad-tuttavad Mustamäe Laste Loomingu Majja hubasesse saali. Koosviibijatest õhkus õrna pühademeeleolu ja Hellase esituses avas laul “Advendiküünal” piduliku ettevõtmise.
Oma mõtteid seoses toimuvaga avaldasid Endla Reinkort, Lidia Griškovaja ning esimesele küünlale lähenesid püüdlik tüdruk ja teda saatev punase mütsiga poiss. Küünal oli tõrges, kuid sai kindlameelselt süüdatud. Kes arvab, et tegu oli selle aasta esimesele advendile kohase käitumisega, võib endale preemiaks võimalusel piparkooki lubada. Ühest esialgu piisab, sest kontsert jätkus imelise solistiga: heliseva häälega Anni Korts-Laur esitas ajatut “Ave Mariat” ning Hellase kooril oli au teda saata. Kogu etteastet toetas härra Dirigent Aleksander Kaidja isiklikult, kelle tugi õpetaja ning klaverisaatjana andis selliseid tulemusi, et publik lubas meil veel kolmandagi laulu esitada.
Pühademeeleoluga kaasneb päkapikutemaatika ja sellest innustatuna esitasid ka lapsed oma tantsukava.
Traditsiooniliselt toimus jõulukontsert keskkonnas, mida ümbritsesid piparkoogilõhnalised koridorid. Ka vähemteravad ninad vihjasid nende kandjatele, et lõhna järgi liikudes võib hõlpsasti hõrgutisteni jõuda. Avatud olid töötoad ja näitus. Küpsetati ja kaunistati piparkooke. Mustamäe Linnaosa Valitsus ja Tallinna Haridusamet mängisid toimuvas oma toetavat rolli. Enne kontserdi teise osa ettekandmist leidus piisavalt huvilisi, kes oma silma ja käega kõike pakutavat järgi proovida said. Aimata võib, et küpsetiste söömisel polnud vaja ennast tagasi hoida :)
Ka kontserdi teises osas sai publik meid sellega rõõmustada, et pärast etteasteid plaksutati ja kuulamise ajal olid pilgud suunatud esinejatele. Meil on sümpaatsed solistid. Cathy Kild sai ilu ja andekusega publikut lummata. Mariann Leokin-Tunnel andis koos kooriga “Amazing Grace” lauldes võimaluse publikul saali edasi jääda. Mitmekesisust süvendasid Mudilaste orkester ja lauluring "Lauluaed". Seega oli esinejaid ja laval toimuvast huvitatuid igas vanusegrupis. Hellasega ja ilma. See vist oligi põhjus, miks suur suss aknalaual tühjaks ei jäänud. Sisu laialijagamisel oli inimestes näha samasugust entusiasmi kui saali sisenemisel enne advendikontserti.
Publiku rõõm on ka meie rõõm :)
Olenemata aastaajast hindame auväärset kuulajaskonda ja anname meeleldi kontserte ka edaspidi. Piparkookidega või ilma :)
Ilusat ja rahulikku pühademeeleolu kõigi südamesse ja tegudesse!

Loominguliselt traditsiooniline kultuuridevaheline õppereis Helsingisse

Kirjutas: Marko

Ühel vihmasel varahommikul kogunes seltskond sunniviisiliselt voodist välja roninud kamraade Tallinna reisisadamasse. Kiire loendus andis 9 pead: härra Kaidja isiklikult koos Olga, Marioni, Livia, Riina, Riina ema, Oti, Andri ja siinkirjutajaga. Piletid käes, liikusime laeva pardale. Võtsime kohad sisse kohvikus vaatega merele. Solfi ülesandeks olid intervallid.
Torm kõigutas laeva üpris korralikult ja sundis kosutuseks pudeli ringi käima. Veepudeli. Mässumeelsemad tagusid turakat, kui kukupaid partiisid kordasid. Nii jõudsimegi elusalt kohale ja väljusime laevast.

SA PÜHA PÜSS...!
Kuhu me olime sattunud? Mitte lihtsalt maale vaid lapimaale! Hanged kõrgusid igal pool kus silm seletas ja temperatuur oli oma kümme kraadi Tallinnast madalam. Kui autod poleks põtru linnast välja ajanud, oleksime näinud tõelist tundraelu. Igatahes, põliste lõunamaalastena, hakkas meil külm. Kuna keset ristmikku lõkke tegemine polnud variant, hakkasime alternatiive otsima. Järsku võtsid meie mõtted konkreetsema, H&M kuju. Siinkohal meie seltskond jagunes ja seiklushimulisemad shoppajad sammusid instinktiivselt, nagu zombid vere peale, kaugusest kumava valguse suunas. Jõudes H&M-i, tegin vapustava avastuse - mannekeenid aknal olid küll valged, kuid poes olid kõik mustad! Ilmselt on soomes vähemuste õiguseid reguleerivate seadustega liiale mindud. Lõhnas küll lõksu järele, aga me ei lasknud end sellest heidutada ja saime eluga tulema.
Järgmisena tekkis kihu magusa järele. Õnneks teadis Olga üht kommipoodi, aga... aga see asus tunnelis! Maa alla minek on alati riskantne, eriti nüüd, kus asusime võõral territooriumil. Meile andis jõudu teadmine, et Olga on sealt tervelt tagasi tulnud, ja usaldasime ta instinkte. Surusime põidlad pihku ja astusime trepist alla, vastu oma saatusele...
Järsku avanes meile tohutu vaatepilt - värvilised tulukesed igal pool, erinevad vilkuvad reklaamid ja poekesed. Kohalikud erilist agressiooni üles ei näidanud, kuid otsustasime siiski õnnega mitte riskida ja kiirelt kommipood üles otsida. Tänu kohaliku kuumale vihjele see õnnestus ja saime oma kommivajadused rahuldatud. Oskuslikult massi sulandudes leidsime tee kohtumispaika.

Golden Rax-is saime igaüks taldrikud ja asusime head ja paremat sisse kühveldama. Tunnid kulusid, kuid toiduvirnad ei tahtnudki väheneda. Jäime seekord kokkadele alla. Paralleelselt arutasime peensusteni ERSO skandaali tagamaid ja nagu tavaliselt, jõudsime järeldusele, et kõiges on süüdi Savipäts.
Vahepeal laulsime partiisid ja siinkohal teeksin ettepaneku nootidele lisaks hingamispausidele ka krooksumispausid juurde märkida. Ahelkrooksumine ei tee lugu just palju ilusamaks...
Igatahes kui ma oma esimese looga lõpule jõudsin, krabati kiirelt noot käest ja soovitati uuele pizzaringile minna. Õnneks oli ümberkaudsete laudade rahvastikutihedus üpris hõredaks jäänud ja sai vabalt liikuda. Pärast 7 tundi õgimist ja strateegiliste kohtade vahel sebimist, tankisime viimased kakaod sisse ja asusime tagasiteele.

Väsinult komberdasime laeva karaokesaali. Viimased undasid oma solfiharjutused ette ja nagu taeva ime, pandi muusika mängima. It's karaoke time. Meie neiud tegid soome porodele kuivalt ära. Respect! Selle rõõmsa noodiga jõudsimegi tagasi tsivilisatsiooni. Pole paremat kohta kui kodu! :)

Uued liikmed meie seas :)

Kirjutas: Livia

Ühel erilistest sügispäevadest võeti taas oma ridadesse uusi lauljaid.
Särasilmsed ja sõbralikud Hellase liikmed veendusid 7-ndal oktoobril uusi
lauljaid kuulates, et igaüks neist soovib ennast muusika vallas arendada. Lisaks nautida oma silmapaistvaid isikuomadusi teiste sama sõbralike, rõõmsameelsete
ning abivalmis tegelaste seltsis.
Mis ühendab kogenud hellaslasi ja äsjaliitunuid?
Loomulikult küüslauk! ;)
Uued liikmed andsid koori ees lubaduse säilitada ja arendada oma andeid,
sotsiaalset avatust ja arukust ning neid omadusi kõigiga jagada.
Preemiaks kõigile sobivate avalduste eest riputas Olga igale noorhellaslasele
kaela küüslauguripatsi.
Ja kellel oli maailmas sel hetkel nina kõige rohkem
krimpsus? Arvata võib, et vampiiridel. Mis võikski olla neile vähematraktiivne
kui rahulolevad, tervisest pakatavad tugeva huumorilihasega hellase liikmed.

Kui keegi oskaks rõõmsa emotsiooni abil elektrit toota, võiks saadud energiast
Tallinna trammiliiklust käigus hoida. Meie kasutasime oma võimeid tutvumisõhtu
jätkupeol bowlingumängus. Kõik mängisid kõigi eest,
pallid olid ümmargused ja
mõni sai rohkem punkte kui teised. Eemalt vaatlejad võisid täheldada, en neil
(meil) olid suunurgad regulaarselt ülespoole. Rahulolu on sellise seisundi nimi.
Kattuvate huvidega inimesed koos ühist mängu mängimas.
Paikapandud reeglitega väljakutseid vastu võtmas
ja ülesandeid lahendamas. Lahenduste vilju nautimas.
Õigus, jutt jooksis sujuvalt bowlingust Hellase retsepti kirjeldama. Hää
äraproovitud vana ning mõjutused uuest:
kuhjaga armastust ja kirge, kamaluga huvi tegevuse vastu;
anumatäis regulaarset õppeprotsessi;
näpuotsatäis soola ja pipart, et magus maitse esile tuleks.
Menüü leiad kodulehelt :)

www.hellas.ee

Värviküllane sügis

Kirjutas: Olga

Hei, hei, kallid blogipostituste lugejad!:)

Aeg liigub halastamatu kiirusega ning suure üllatusena on juba novembrikuu akna taga ennast platsi seadnud. See tähendab aga seda, et jõulukuugi pole enam mägede taga. Lühikese ajaga on jõudnud Segakoor Hellas teha juba enda esimesed esinemised ning vastu võtnud uusi lauljaid. Meie sekka on sattunud näiteks üks noormees João ehk Jaan, kelle kodumaaks on Portugal ning Antanas ehk eestipäraselt Ants, kes on pärit Leedust:)
Samuti on meie seas üks tütarlaps, kes on elanud aasta aega Jaapanis ning üks tubli neiu, kes on töötanud pool aastat Brasiilias ja õppinud Lätis. Seega on meie niigi kirju seltskond veelgi kirjumaks muutunud – just nii nagu sügisesed lehed puul.
Nii novembri- kui detsembrikuu tõotab tulla väga esinemisrikas, seetõttu on mõistlik jälgida pidevalt uudiseid kodulehel.
Esimene sündmus, kuhu olete oodatud kogu perega, leiab aset 28.11 Mustamäe Laste Loomingu Majas kell 14.00, kus tähistame kõik koos esimest adventi.

Soovin seniks kõigile ilusat novembrikuu jätku ning kohtumiseni juba õigepea!