Kirjutas: Aili
Neljapäevane päev oli omaloominguliste laulude õhtuks ideaalne. Väljas oli soe ilm, päike püsis taevas veel tunde ja tuju tõusis iga hetkega. See soe ilm ei olnud aga just kuigi hell minu trühvlikommide vastu, mis ma paar tundi varem valmis olin meisterdanud, et teistele õhtul pakkuda.
Õhtu kujunes vägagi meeleolukaks. Suurepäraste lauludega esinesid meile Anton, Holger, Olga, Maria, Mariann, Mart, Georgi, Cathy. Koos Kadriga sai viisijupi üles võetud ka kogu ülejäänud koor.
Söögilaud, mis end justkui ise imekobel katnud oli, kubises isetehtud ja poest ostetud hõrgutistest. Seega ei läinud kaua aega, kui suured kandikud mööda pingiridasid ringi käima hakkasid. Samal ajal vaatasime telekast Hellase koori varajasemaid tegemisi (laululaagreid, esinemisi) ja nägemata ei jäänud ka meie viimane esinemine Oleviste kirikus.
Õhtu naelaks küllap kujuneski video sellest, kuidas sai vaadata ühe kase püstiseisukatseid erineva nurga alt kauni "Ave Maria" meloodia taustal.
Järgnevat situatsiooni kommenteeris lähemalt üks koori staažikas liige Einar: "Jep. Kask! Kui jõudis aeg, et esinema minna, siis siirdusime ilusasti rahva ette. Samal ajal kui rivi korda seadsime, tekitas väike kask meile tüli. Esimese salmi ajal hoidis Tanja pingsalt kaske, nii et kask ikka värises. Teise salmi ajal hoidsin aga mina, siis seisis puu nagu puu seisma pidi."
Minu jaoks isiklikult oli see õhtu veidi kurvavõitu. Taaskord oli lõppemas üks fantastiline lauluhooaeg suurepärases seltskonnas. Istudes kõigi sõprade keskel tundsin ma üle pika aja, et ma olen leidnud endale koha. Ma olen leidnud endale sõbrad. Ma olen seal, kus mind võetakse täpselt sellisena nagu ma olen. Ja see saigi mulle sellel hetkel selgeks - õnneks ei ole vaja palju, lihtsalt palju värvikaid inimesi nautimas koos ühe ilusat õhtut, tehes midagi, mida nad armastavad.
Laulda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment