Seekordne, minu jaoks esimene koolituslaager toimus 15.-16. oktoobril Neemel. Koolituslaagri teemaks oli hingamisvõimlemine ja fonopeedilised harjutused.
Pean ausalt tunnistama, et minu põlv värises ikka päris palju enne laagrisse minekut. Laupäeva hommikul kodust välja astudes mõtlesin ma, et ma minestan lihtlabaselt närvipingest ära. Kuid asjad ei olnud üldse nii hullud ja kõigile, kes pelgamise pärast praegu ei tulnud, soovitan ma kindlasti tulla. Kui me ajakavast veidi hiljem, kuid siiski ühes tükis ja rõõmsana Neemele jõudsime, oli ka minu närvilisus veidi vaibunud. Seadsime kribinal-krabinal asjad sisse ja kohe võiski asuda küüslaugu manustamisele. Nagu me hiljem teada saime, ei mõjugi küüslauk tegelikult häälele hästi, aga hullu polnud midagi. Esimese töise asjana omandasime hingamisvõimlemise teooriat. Kuna teooria üksi on igav, siis kohe saime ka praktiliselt proovida, millega tegu on. Oli huvitav ja täitsa teistmoodi. See, milline efekt harjutustel oli, on individuaalne, kuid mulle mõjusid need küll hästi. Pisikese pausi järel oli aga aeg teha seda, mida me kõige paremini oskame- laulda. Lisaks koorile moodustus meil ka päris mitu vahvat ansamblit ja ansamblilugude harjutamisega päädiski esimene päev töö poole pealt.
Vaba, aga siiski rangelt kava järgi ära reguleeritud aja veetsid soovijad eestlastele kohaselt saunas. Nüüd oleks paslik parafraseerida Eesti kirjandusklassikat ja öelda, et „kui tüdrukud sauna jõudsid, oli temperatuur juba 110 kraadi“. Poisid kütsid sauna nii kuumaks, et seal viibida üle 2 minuti järjest tundus juba enesepiinamisena. Järgmine kord tuleb teha nii, et tüdrukud käivad enne normaalse temperatuuriga (mehed loevad: poolkülmas) saunas ja siis võivad kuumad eesti poisid sauna kas või 200 kraadini kütta. Hoolimata sellest suutsime venitada saunaõhtu küllaltki pikaks ja väsitavaks. Saunaga esimese päeva kava ka lõppes ja edasi tegeldi erinevate asjadega- magamise, pillimängu, Jenga või millegi muuga.
Pühapäeva hommik saabus lausa liigagi ruttu, tubli ärataja Mart ei lubanud kellelgi üle normi magada- täpselt kell üheksa astus ta sisse ja pani täistuled peale. Hommikupuder kõhus, oli aeg asuda võimlema. Võimlemisharjutused peletasid viimasegi une ja vaim oli virge, et võtta vastu uut infot, nimelt saime teada, mis peitub sõnade „fonopeedilised harjutused“ taga. Veidike teooriat ja siis praktiseerima. Harjutuste tegemise ajal kõlas heli, nagu oleks zombie'de armee valla pääsenud, just sellised hauatagused helid kaasnesid fonopeediaga. Hilisemad harjutused olid ka meloodilisemad, kuid ajunäljas zombie helist ei tohtinud ikkagi loobuda. Haigutama ajasid harjutused ka, aga mitte igavusest, vaid iseloomust tingituna.
Jälle oli käes aeg lasta häältel kõlada, kas iseseisvalt või dirigendi targal juhatamisel. Iseseisvaid ja poolspontaanseid lauluringikesi jagus igale poole. Justkui märkamatult oli käes lõuna ja seejärel juba õhtune kontsertkava. Kuigi publikuhuvi oli tagasihoidlik, oli kontsert heatasemeline. Suur tänu kõigile solistidele, kes meid rõõmustasid. Kuigi kõik said hooaja avamisel video vahendusel elada kaasa Andri, Livia ja Andruse „Bakter Hellasele“, peab mainima, et elav esitus on ikka midagi muud. Lihvitud esitluste järel oli aeg astuda püünele ka poolvalmis lugudega ja kui muud ei saanud, siis vähemalt nalja sai. Viimase tegevusena nägi kava ette õhtusöögi, mille järel oli aeg asjad kokku pakkida ja Neemega selleks korraks hüvasti jätta. Järgmise korrani!
No comments:
Post a Comment