Loominguliselt traditsiooniline kultuuridevaheline õppereis Helsingisse

Kirjutas: Marko

Ühel vihmasel varahommikul kogunes seltskond sunniviisiliselt voodist välja roninud kamraade Tallinna reisisadamasse. Kiire loendus andis 9 pead: härra Kaidja isiklikult koos Olga, Marioni, Livia, Riina, Riina ema, Oti, Andri ja siinkirjutajaga. Piletid käes, liikusime laeva pardale. Võtsime kohad sisse kohvikus vaatega merele. Solfi ülesandeks olid intervallid.
Torm kõigutas laeva üpris korralikult ja sundis kosutuseks pudeli ringi käima. Veepudeli. Mässumeelsemad tagusid turakat, kui kukupaid partiisid kordasid. Nii jõudsimegi elusalt kohale ja väljusime laevast.

SA PÜHA PÜSS...!
Kuhu me olime sattunud? Mitte lihtsalt maale vaid lapimaale! Hanged kõrgusid igal pool kus silm seletas ja temperatuur oli oma kümme kraadi Tallinnast madalam. Kui autod poleks põtru linnast välja ajanud, oleksime näinud tõelist tundraelu. Igatahes, põliste lõunamaalastena, hakkas meil külm. Kuna keset ristmikku lõkke tegemine polnud variant, hakkasime alternatiive otsima. Järsku võtsid meie mõtted konkreetsema, H&M kuju. Siinkohal meie seltskond jagunes ja seiklushimulisemad shoppajad sammusid instinktiivselt, nagu zombid vere peale, kaugusest kumava valguse suunas. Jõudes H&M-i, tegin vapustava avastuse - mannekeenid aknal olid küll valged, kuid poes olid kõik mustad! Ilmselt on soomes vähemuste õiguseid reguleerivate seadustega liiale mindud. Lõhnas küll lõksu järele, aga me ei lasknud end sellest heidutada ja saime eluga tulema.
Järgmisena tekkis kihu magusa järele. Õnneks teadis Olga üht kommipoodi, aga... aga see asus tunnelis! Maa alla minek on alati riskantne, eriti nüüd, kus asusime võõral territooriumil. Meile andis jõudu teadmine, et Olga on sealt tervelt tagasi tulnud, ja usaldasime ta instinkte. Surusime põidlad pihku ja astusime trepist alla, vastu oma saatusele...
Järsku avanes meile tohutu vaatepilt - värvilised tulukesed igal pool, erinevad vilkuvad reklaamid ja poekesed. Kohalikud erilist agressiooni üles ei näidanud, kuid otsustasime siiski õnnega mitte riskida ja kiirelt kommipood üles otsida. Tänu kohaliku kuumale vihjele see õnnestus ja saime oma kommivajadused rahuldatud. Oskuslikult massi sulandudes leidsime tee kohtumispaika.

Golden Rax-is saime igaüks taldrikud ja asusime head ja paremat sisse kühveldama. Tunnid kulusid, kuid toiduvirnad ei tahtnudki väheneda. Jäime seekord kokkadele alla. Paralleelselt arutasime peensusteni ERSO skandaali tagamaid ja nagu tavaliselt, jõudsime järeldusele, et kõiges on süüdi Savipäts.
Vahepeal laulsime partiisid ja siinkohal teeksin ettepaneku nootidele lisaks hingamispausidele ka krooksumispausid juurde märkida. Ahelkrooksumine ei tee lugu just palju ilusamaks...
Igatahes kui ma oma esimese looga lõpule jõudsin, krabati kiirelt noot käest ja soovitati uuele pizzaringile minna. Õnneks oli ümberkaudsete laudade rahvastikutihedus üpris hõredaks jäänud ja sai vabalt liikuda. Pärast 7 tundi õgimist ja strateegiliste kohtade vahel sebimist, tankisime viimased kakaod sisse ja asusime tagasiteele.

Väsinult komberdasime laeva karaokesaali. Viimased undasid oma solfiharjutused ette ja nagu taeva ime, pandi muusika mängima. It's karaoke time. Meie neiud tegid soome porodele kuivalt ära. Respect! Selle rõõmsa noodiga jõudsimegi tagasi tsivilisatsiooni. Pole paremat kohta kui kodu! :)